Valumaterjalide struktuur hõlmab peamiselt järgmisi aspekte:
Hallmalm: hallmalm on kõige laialdasemalt kasutatav ja suurima tootlikkusega-malmitüüp, mis moodustab enam kui 80% turuosast. See sisaldab helveste grafiiti, millel on kõrge survetugevus, kuid suhteliselt madal tõmbetugevus. Hallmalm on väga tundlik jahutuskiiruse suhtes ning seina paksuse muutused mõjutavad oluliselt selle mehaanilisi omadusi. Halva termilise stabiilsuse tõttu ei sobi see kasutamiseks kõrgel temperatuuril{5}}.
Vermikulaarne grafiitmalm: Vermikulaarse grafiitmalmi grafiidi morfoloogia on helbe ja sfäärilise vahel, näidates ussikujulist kuju. Selle kõikehõlmavad mehaanilised omadused on paremad kui hallmalmil ja see sobib detailide valmistamiseks karmides keskkondades, eriti suurte temperatuurigradientidega. Vermikulaarne grafiitmalm on jahutuskiiruse suhtes vähem tundlik ning sellel on hea soojusjuhtivus ja protsessi jõudlus.
Sfääriline grafiitmalm: kõrgtugevat malmi saadakse spetsiaalse sferoidiseerimise ja inokulatsiooniga ning grafiit on sfääriline. Selle kõikehõlmav jõudlus on võrreldav terase omaga ning selle tugevus, plastilisus ja elastsusmoodul on paremad kui hallmalmil ning ka kulumiskindlus on suurem. Kuigi see on tundlik jahutuskiiruse suhtes, võimaldab selle kõrge termiline stabiilsus seda kasutada kõrge temperatuuriga keskkondades.
Valusulamist materjalid: näiteks ZG40Cr9Si2, mis kuulub kõrge kroomisisaldusega malmi kategooriasse, kasutatakse peamiselt kõrget temperatuuri, kõrget rõhku ja tugevat kulumist taluvate osade valmistamiseks. Seda tüüpi materjalil on suurepärane kuumakindlus ja kulumiskindlus.
